Rääkides ja kirjutades kasutame asjade kirjeldamiseks, selgitamiseks või informeerimiseks sõnu. Joonisel täidavad aga infoedastaja rolli kujutised, jooned, normkiri, tähised, märgid ja märkimisviisid. See on joonise graafika. Kuidas neid joonestada, on joonestamistehnika.

Objektist saame kujutised mõnd projekteerimismeetodit kasutades. Kujutised lähtuvad projekteeritavast, kirjeldavad selle vaadete kuju, suurust ja paigutust ekraanide suhtes. Kuid lisaks vajame teavet objekti servade nähtavuse, materjali, pindade töötluse jms kohta. Kuna joonis on oma olemuselt dokument, siis kehtivad selle vormistamisel standardiga kehtestatud nõuded. Neist peamisi järgnevalt vaatlemegi.

Mis on joonise graafika?

Joonise graafika moodustavad jooned, tähistused, vormistus, sh tuleb valida kujutise suurus, täiendava info märkimisviisid. Joonise graafikaga edastatakse projektsioonide (kujutiste) kohta informatsiooni ja täidetakse dokumendi vormistusnõudeid.

Graafikaelemendid on:
jooned – joonisel on need kindla kuju, laiuse ja tähendusega (rahvusvaheline standard ISO 128);
normkiri ehk standardkiri– kõik tähed, märgid ja numbrid kirjutatakse jooniste jaoks loodud kirjas ning sellekohaste mõõtmetega (kõrgus, laius, tähemärkide vahe), et kogu tekst joonisel oleks üheselt loetav;
raamjoon ja kirjanurk – jooniselehe jooniseväli piiratakse joonega – raamitakse. Raami alumisse paremasse nurka joonestatakse kirjanurk joonise andmetega: joonise nimi, tegija(d), mõõtkava jne. Iga ettevõte koostab kirjanurga ise.
mõõtkava – kujutatava eseme suurus joonisel. Sobiva mõõtkava valimine on seotud jooniselehe suuruse (formaat) ja joonise tüübiga (mööbli-, ehitus-, arhitektuurijoonis jt).

[Standardid: ISO 128-20:1996, ISO 128-23:1999(E) ja ISO 128-24:1999(E)]:

Tabel 1

Eri joonistel kasutatavad jooned:
Tehnilistel joonistel kasutatavate joonte põhitüübid (ISO 128-20:1996),
Ehitusjoonistel kasutatavad jooned ISO 128-23:1999(E),
Masinaehitusjooniste jooned ISO 128-24:1999(E).

Joone laius d valitakse olenevalt joonise suurusest ja tüübist:
0.13 mm, 0.18 mm, 0.25 mm, 0.35 mm, 0.5 mm, 0.7 mm, 1 mm, 1.4 mm, 2 mm.

Kitsa, laia ja ülilaia joone laiuste suhe on 1:2:4. Joone üksikosade pikkused (l_i) on:

l_punkt ≤ d/2

l_tühik = 3d

l_kriips = 12d

l_vahe = 18d

l_lühikriips = 6d

l_pikkkriips = 24d

Joonise tekstid kirjutatakse kogu joonise ulatuses ühte tüüpi – kas A- või B-tüüpi normkirjaga [tähe kõrgus jagatud vastavalt 14 (A) ja 10 (B) osaks]. Kiri peab olema standardikohase suurusega, kontrastne ja loetav, ka pärast joonise paljundamist (nt pliiatsiga kirjutatud kiri).

Kiri võib olla püstine või kaldkiri.

Kirja suuruseks loetakse suurtähtede kõrgust h millimeetrites. Kehtestatud on järgmised suurused: 2,5; 3,5; 5; 7; 10; 14 ja 20 mm. Väiketähtede kõrgus c ei tohi olla väiksem kui 2,5 mm. Seega saab kirja suurusega 2,5 kirjutada vaid suurtähtedega.

Kirja kirjutamiseks käsitsi, tuleb ette joonida joonestik vastavalt kirja suurusele. Üks kirjarida koosneb neljast joonest. Kirjaridade vahel on nn õhuvahe, mille suurus on samuti standardiga määratud.

B-tüüpi normkirja parameetrid (joonis 1):

Joonis 1

Tabel 2

Vaata kirjade näiteid:
B- tüüpi kiri: eesti tähestik; märgid ja numbrid

B- tüüpi kiri: kreeka tähestik

B- tüüpi kiri: vene tähestik

Joonised tehakse joonestuspaberi lehtedele (formaatlehed), mille kõrguse ja laiuse vahekord ehk formaat on kindlaks määratud. Formaadid saadakse 1 m suuruse pindalaga paberi järkjärgulisel jaotamisel (mõõdud 841 x 1189 mm). Formaate tähistatakse tähistega A0, A1, A2, A3, A4 (joonis 2).

Joonis 2

Raamjoon joonestatakse formaatlehe serva tavaliselt laia pidevjoonega, mille kaugus lehe servadest on formaatidel A4, A3 ja A2 vähemalt 10 mm (joonis 3, A). Kui joonist soovitakse köita kausta, jäetakse lehe vasakpoolse püstserva ja raamjoone vahele 20 millimeetri laiune köiteriba (joonis 3, B), millesse tehakse hiljem köitmisaugud.

Joonis 3

Kirjanurk asub joonise raamjoone alumises parempoolses nurgas, parempoolne ja alumine külg raamjoonel (joonis 4). Sellesse kantakse järgmised andmed: firma, joonise tegija nimi (kontrollija nimi), joonise nimi, mõõtkava, kuupäev jms informatsioon.
Iga asutus koostab enda jaoks sobivaima kirjanurga vormi, arvestades ISO soovitustega.

Joonisel 4 on kujutatud tudengijoonistele väljatöötatud kirjanurk koos mõõtudega (TTÜ, Insenerigraafika keskus).

Joonis 4

Arvutis saab objekti joonise teha originaalsuuruses. Sageli ei mahu kujutise väljaprint ja ka sellisest objektist käsitsi tehtud kujutis formaatlehele ära originaalmõõdus. Seepärast on jooniste tegemisel vaja kasutada mõõtkava (mastaap), mis näitab, mitu korda väiksemana (või suuremana) on joonisel tegelikkust kujutatud, samuti mõõtühikuid.

Mõõtkava on joonisel oleva lõigu pikkuse (lõigu projektsiooni pikkuse) ja lõigu tegeliku pikkuse jagatis.

Mõõtühik (ühik) on mõõtmisel aluseks võetav objekt, mille suurus loetakse võrdseks ühega. Joonestamisel kasutatakse pikkusühikuid. Tavaliselt on pikkusühikuks 1 millimeeter.

Mõõtkava märgitakse joonisele arvmõõtkava (mõõdusuhe) ja/või joonmõõtkavana (skaala).

Arvmõõtkava esitatakse kahe arvu suhtena. Näiteks on arvmõõtkava:

– 1:1 puhul ese kujutatud tegelikus ehk originaalsuuruses,
– 1:2 puhul kaks korda väiksemana, s.o vähendatuna,
– 5:1 korral aga viis korda suuremana, s.o suurendatuna.

Arvmõõtkava kirjapilt sõltub märkimise asukohast:

• • Kui arvmõõtkava kirjutatakse kirjanurgast väljapoole, joonise vabale pinnale, lisatakse arvmõõdu ette täht “M”, näiteks M1:100.
  • Kui arvmõõtkava kirjutatakse kirjanurga vastavasse lahtrisse, siis tähte “M” ei lisata, näiteks 1:100.

Joonmõõtkava kujutab pikkusi (ühikuid) osadeks jaotatud sirglõiguna. Pikkuste skaala väärtused mõõdetuna skaala algusest märgitakse jaotuskriipsude juurde ja viimase juurde ka pikkusühik (joonis 5). Nüüd saab võtta jooniselt mingi lõigu sirklisse, panna selle skaalale (algus 0-punktis) ja lugeda skaalalt lõigu pikkust tegelikkuses.

Joonis 5

Kujutatud pikkuste ja tegelike pikkuste suhe sõnastatakse; “ühele sentimeetrile joonisel vastab X sentimeetrit” (1 teisendatud teise, suuremasse pikkusühikusse) tegelikkuses ja nimetatakse võrdlusmõõtkavaks.

Näiteks arvmõõtkava 1:100 puhul on võrdlusmõõtkava 1 cm – 100 cm (1 m) [loe: ühele sentimeetrile joonisel vastab sada sentimeetrit (1 meeter) tegelikkuses] (joonis 5, A).

Skaala ühiklõik (joonis 5) näitab tegelikkuses oleva pikkusühiku (nt meeter) pikkust joonisel. Alati on soovitav antud arvmõõtkava sõnastada esmalt võrdlusmõõtkavana. See muudab joonmõõtkavale märgitava ühiklõigu pikkuse arvutamise selgemaks.

Näiteks: mis pikkusega on jaotistega skaalal ühemeetrine lõik mõõtkavas 1:500.
1. Väljendame arvmõõtkava võrdlusmõõtkavana – 1 sentimeetrile joonisel vastab 500 sentimeetrit (5m) looduses.
2. Arvutame 1m ühiklõigu pikkuse skaalal – et 1cm (10mm) tähistab joonisel 5 meetrit, siis ühemeetrise lõigu pikkus selles mõõtkavas on 1/5 = 0,2 cm ehk 2mm (joonis 5, B).

Loe lähemalt tasuta sisselogimisega artiklitest joonise ja mõõtkava ning püst- ja rõhtasendis A3 joonise voltimise kohta, viimasest vaata ka kirjanurkade näiteid.

Graafiliste tööde tegemisel on vaja järgida tavakohast joonestustehnikat.

Joonestuspaberi suurus (formaat) valitakse vastavalt objekti kujutiste suurusele (mõõtkavale) ja valdkonna heale tavale – arvestades, et kõik objekti iseloomustavad mõõtudega kujutised ning selgitavad tekstid mahuvad ära raamjoone ja kirjanurga ülaservaga piiratud alale.

Töö käik sõltub valikust, kas teha joonis manuaalselt või digitaalselt.

Manuaalse joonise tegemine

Manuaalsel tegemisel tuleb otsustada:

a) Millist formaatlehte kasutada? Lähtuda saab kas:

• paberilehe suurusest (näiteks on kodus olemas A3-lehed; sobib, kui võime kujutiste mõõtkava vabalt valida) või
• mõõtkavast, kui loome mingi valdkonna joonist, juhindume selle valdkonna heast tavast (näiteks tehakse mööblijoonised mõõtkava 1:5, 1:10 või 1:20).

Käsitsi tehtaval joonisel joonestatakse objekti kujutised formaatlehele valitud mõõtkavas.

b) Kuidas arvestada joonisel ruumi kujutistele, tingmärkidele ja muule infole?

Ruumikulu teadasaamiseks on vaja teha natuke eeltööd. Arvutada välja iga kujutise gabariit ehk pikkus, laius valitud mõõtkavas ning lisada mõõdusuundadele vajalik arv mõõtjoontevahelisi kaugusi ning kus vajalik, ka mõõtarvu kirjutamise ruum (joonis 6.1 ja joonis 6.2).

Joonis 6.1 Terrassi pealtvaade; vajaminev ruum

Joonis 6.2. Terrassi pealtvaade mõõtudega

Pliiatsijoonise tegemine

Pliiatsijoonist alustatakse raamjoonest ja kirjanurgast (piirjoontest). Seejärel otsustatakse kujutiste suurused ja paigutus. Eesmärk on kõik ära mahutada ning vaba paberipinda jätta minimaalselt.

Esialgu joonestatakse kujutiste kõik jooned ja tähised õrna kitsa joonega. Tehtu kontrollitakse üle, üleliigsed jooneosad kustutatakse ja joontele antakse õige kuju ja laius.

Valminud pliiatsijoonise kõik jooned, ka kitsad, peavad olema mustad, mitte hallid. Kontrastse joone tõmbamiseks tuleb avaldada käele ühtlast survet.

Jooned, tähised ja kirjad tehakse pliiatsijoonisel keskmise kõvadusastmega (HB) pliiatsiga. Kasutada võib ka pliiatseid H või 2H. Siinkohal soovitan erineva kõvadusastmega pliiatseid testida: millisega on kõige mugavam töötada.

Pliiatsijooni kustutatakse kustukummiga läbi kustutusplaadi sobiva laiuse ja kujuga avause. Sel moel säilib kõik see, mis ei kuulu eemaldamisele. Kustukummi määrdunud serva puhastatakse kas abipaberil või lauaplaadil hõõrumisega, kuni määrdunud osa on eemaldunud. Kustukummi serva kaldu lõigates saab terava serva, millega graafikatihedatest kohtadest jooni kustustada.

Digitaalse joonise tegemine

Digitaalsel joonisel joonestatakse objektide kujutised originaalmõõdus ja väljatrükk tehakse vajalikus mõõtkavas kujutisi (koos muu infoga) mahutavale formaatlehele, järgides vastava valdkonna head tava.

Kui käsitsi joonise tegemisel on kujutiste joonestamine ja infoväljade paigutamine tihedalt seotud joonise vormistamisega juba töö algusest peale, siis arvutijoonise puhul joonestatakse kujutised originaalmõõdus (mugavaks töötamiseks saab näiteks kasutada värvusi ja kihte) ja joonise vormistamine on paindlik. Väljatrükke saab teha eri mõõtkavades, muuta joonise elementide paigutust, peita infokihte, printida värvustega joonist must-valgena, valida väljatrükiks vaid mõni osa joonisest jms.

Digitaalse joonise loomiseks tuleb õppida kasutama joonestusprogrammi. See on n.ö tark töövahend, kuid lubab siiski kirja panna ka ebaõigeid asju. Seepärast on kujutava geomeetria ja joonestamisalased teadmised hädavajalikud. Joonise vormistamise mugavus sõltub konkreetse programmi eripärast ja võimalustest.

Kuidas paigutada kujutised ja infoplokid formaatlehele?

Vaikimisi kehtib reegel – objekti kujutiste suurus ja joonise üksikosade paigutus valitakse nii, et formaatlehe jooniseväli (raamjoone ja kirjanurga ülaservaga ümbritsetud ala) oleks ratsionaalselt kasutatud.

Soovitav on jaotada jooniseväli osadeks (näide joonis 7):

• kujutised koos mõõtudega (joonise ala),
• märkused (tekstid),
• tingmärgid,
• muud valdkonnapõhised elemendid (nt joonmõõtkava).

Joonis 7

Osade arv sõltub joonise valdkonnast ja keerukusest, osade paigutus joonisele aga märgitava info hulgast.
Joonisel kujutatud pealt-, eest- ja külgvaade asetada projektsioonilisse seosesse (st punkti kaksvaade ühel ja samal sidejoonel).

Joonestamistehnika

Korrektselt vormistatud töö puhul tuleb:

punkt kujutada väikeseläbimõõdulise seest tühja ringina (läbimõõt u 1 mm) või joonte otspunktide ja lõikumisena; joonestada kitsas pidevjoon grafiitsüdamikuga nullsirkli või šablooni abil; punkti täpne asukoht ja ringi keskpunkt; kujutised on ühesuurused ja seest täitmata;

sirgjoon tõmmata joonlaua abil; paralleelsirge joonestamisel kasutada paralleellüket;

ringjoon tõmmata sirkli abil telgjoontega tähistatud keskpunktist või ristikesega märgitud keskpunktist;
muu kõverjoone tõmbamiseks kasutada lekaali; esmalt tuletada kõverjoont määravad punktid, mis ühendada õrna vabakäejoonega ning seejärel ühendada joone punktid kolme kaupa, kasutades lekaali;

koordinaatteljed tähistada nii mituvaatel kui ka aksonomeetrilisel kujutisel; säilitada andmete ühest meetodist teise üle kandmisel objekti ja teljestiku projektsiooniline vastavus;

tähis kirjutada objekti juurde graafikata alale normkirjas horisontaalselt (paralleelselt joonise alumise servaga); paigutamisel jälgida, et tähist ei kirjutataks joontele ega läbi tähise ei joonestataks jooni. Ruumielementide (punkt, sirge, pind) tähiseid tuleb kasutada parajal määral – et need joonist ei koormaks ega muudaks selle lugemist raskeks;

• • tähis ega mõõtarv ei tohi asuda kontuurjoonel, sest kontuurjoont ei katkestata. Kui tähis on vaja märkida, leitakse talle lähiümbruses teine koht või, kirjutatakse eemale viitejoone laudile;
  • joon ei tohi tähist läbida. Või tähis ei tohi asuda joonel. Vähese ruumi korral võib siiski olulise tähise paigutada abijoonele, kui see joon tähise ümbruses katkestada;

tekst kirjutada selleks eraldatud alale normkirjas horisontaalselt; tekstid joonisel kirjutatakse kas püst- või kaldkirjas, kuid kogu joonisel ühes stiilis ning tavaliselt kõrgusega 3,5 mm; pealkirjad ühe või kahe astme võrra suurema kirjakõrgusega;
Kirjanurga lahtrites on:

• • kirja suurus (kõrgus) olgu lähim lahtri poolele kõrgusele. Näiteks kui lahtri kõrgus on 10 mm, kirjutatakse normkiri kõrgusega 5 mm.
  • teksti paigutus on vertikaalsuunas lahtri keskel ja horisontaalsuunas kas vasakul, keskel või paremal. Joonduse tagamiseks võib teha õrna joonega ette joonestiku, mis ei vaja hiljem kustutamist.

Joonestamisel tuleb tagada, et töö ei määrduks. Selleks pesta käed, joonestusvahendeid pigem tõsta (v.a paralleellüke) kui libistada ning aeg-ajalt on soovitav puhastada joonestuskolmnurkade ja joonlaua alumisi pindu, samuti servi, hõõrudes neid kustutuskummiga.